kolmapäev, 20. september 2017



See õpetaja oskab nii delikaatselt parandada, et sa kohe tunned, et kõik tuleb välja ja sa võidki eesti keelt oskama hakata
VIGADE PARANDAMISEST JA MITTEPARANDAMISEST

Nii ütles üks eesti keele mängulise suhtluskursuse lõpetaja kursuse lõpus tagasisideks. Muidugi oli mul hea meel ja muidugi püüan ma tõesti alati vigu just nii parandada, kuid oli siiski rõõmus üllatus, et osaleja ka ise mu vigade parandamise viisi mõtte nii täpselt ära tabas.

Niinimetatud keelevigade parandamise teema on mul pidevalt mõttes ja keelel :). Miks ma kirjutan niinimetatud? Sest sõna viga iseenesest kõlab mu jaoks halvamaiguliselt – see tähendab, et keegi teab, kuidas asjad peavad olema, teised aga mitte. Teadja õpetab ja kontrollib, peab ennast mitteteadjatest paremaks, muretseb ja kannatab mitteteadjate rumaluse pärast ning soovib ka neist korralikke teadjaid teha :). Neile, keda niimoodi õpetatakse, mõjub see väga sageli demotiveerivalt, samuti on väga küsitav, mis ikkagi on õige ja mis vale. Ma püüan mitte kasutada sõna viga, vaid räägin pigem ebatäpsustest.

Nii ei tohi teha. See on vale. © Fotolia



Inimkeel on sümboliline, see tähendab et mingid inimeste ühises tegutsemises ja suhtlemises kujunenud keelemärgid (sõnad ja nende vormid) tähendavad teatud asju, tegevusi, mõtteid jne. Maailmas on väga palju keeli, nad on vägagi erisugused, kuid nendega väljendatakse üsnagi sarnaseid asju ning kuidagi ei saa öelda, et üks keel on õigem kui teine. Ükski keel ei ole ka püsiv valmisprodukt. Keele olemuslik omadus on tema pidev muutumine – keel kohaneb keskkonnaga ja muudab ka ise keskkonda. Ühtse keelestandardi kehtestab tavaliselt riik, et tagada sellega oma mõju ja võim inimeste üle. Ühtne standardkeel kergendab mõnevõrra inimeste omavahelist suhtlemist ja üksteise mõistmist.

Inimesed omandavad keelt üksteiselt, jäljendades teiste keelekasutust. Nii omandab väike laps oma esimest keelt – ta kuulab ema, isa ja teisi enda ümber keelt kasutavaid inimesi ning hakkab midagi kordama. Kui teised sellele reageerivad, hakkab laps aru saama, mida see häälitsus või ütlus tähendab ja nii hakkabki tema keel arenema. Kui laps ei kuule piisavalt palju keelt ja kui ta ei saa ise keelt kasutada, siis ta rääkima ei hakka.

Ka teist keelt õpivad inimesed tegelikult kasutama ainult päris keelt kuuldes-nähes ja ise kasutades. Ainult keeleõpiku järgi päriselt keelt valdama hakata pole võimalik. Kui inimesed hakkavad ise uut keelt kasutada proovima, siis on paratamatu, et eriti alguses erineb nende keelekasutus mõnevõrra väljakujunenud standardist. Et muutuda standardipäraseks on vaja rohkem omandatavat keelt kuulda-näha ja kasutada! Seletused ja reeglite õppimised eriti palju ei aita, vaid võivad sageli isegi keeleomandamist pidurdada.

Keelt omandame tegelikult vaid seda loomulikes situatsioonides kasutades  
© Fotolia



Nii – nüüd aga ikkagi postituse põhiteema – ebatäpsuste parandamise juurde. Hea küll – me ei seleta väga palju, vaid laseme inimesel endal rääkida. Kui ta aga räägib standardist erinevalt? Kas meie parandamine siis ei aita teda kiiremini korrektseks keelekasutajaks saada? Olen üsna veendunud, et aitab vaid siis, kui parandada sobival viisil: valida, milliseid ebatäpsusi, kui tihti ja millal parandada ning kuidas seda teha.

Ise arvestan esiteks kindlasti õppija taset, seda kas ebatäpsus on sellele keeleoskustasemele üldiselt iseloomulik, see tähendab sellel arenguetapil vajalik või mitte. Kui on tegemist ebatäpsusega, mis on sellele tasemel iseloomulik, siis ma väga sageli seda parandama ei hakka – näiteks ei paranda ma sageli sihitise käändeid madalama keeleoskustasemega inimeste puhul. Sihitise käänded on üks kõige keerukamaid osi eesti keele struktuuris ja nende täpne vormistamine muutub jõukohasemaks alles kõrgematel tasemetel. Madalamal tasemel olijate jaoks ei muuda parandamine keelt täpsemaks, kuid takistab tugevalt keele omandamist, sest õppijad takerduvad, hakkavad kartma rääkida ja neile tundub, et eesti keelt pole iialgi võimalik selgeks saada, kui juba päris alguses esitatakse nii kaelamurdvaid reegleid :).

Teiseks ei paranda ma ebatäpsusi sugugi alati. Kui inimene millestki innustunult räägib ja kõik on põhimõtteliselt arusaadav, ei hakka ma teda segama – muidu ei saa ta arendada keelelist sujuvust ja rääkimisjulgust. Kui me aga tõesti mingi grammatikateemaga tegeleme ja seda siis kommunikatiivsete ülesannetega harjutame, sel juhul ma loomulikult juhin ebatäpsustele tähelepanu.

Väga oluline on ka parandamise viis. Eelkõige püüan luua õppijais hea ja turvalise tunde – et nad tajuksid, et on toredad inimesed ja et nende juttu tahetakse kuulata ja sellest saadakse aru. Seega reageerin alati alguses jutu sisule ja alles seejärel vajaduse korral korrigeerin mõnd kohta. Samuti mainin õppijaile vahetevahel, et see ebatäpsus pole teie tasemel tegelikult mingi probleem või et see on nüüd koht, kus eksimus võib arusaamatusi tekitada (nt oleviku ja mineviku segiajamine madalamal tasemel või formaalse ja mitteformaalse registri ärvahetamine kõrgemal tasemel). Mõnikord räägin neile ka lõbusaid lugusid enda vigadest vene keele kasutamisel.

Uue kursuse algustundides on osalejad sageli üsna krampis ja esitavad väga palju küsimusi: näiteks Kas nii tohib öelda? Kuidas on õige? Aga mis vahe on? Sageli käivad küsimused selliste peensuste kohta, millel tegelikus keelekasutuses olulist vahet pole, näiteks meenub, kuidas õppija tahtis teada, millal ikka võib öelda liin on hõivatud ja millal liin on kinni. Või kas õige on Ma tahan osta mantli või Ma tahan osta mantlit. Selliste peensuste seletamine madalamal tasemel olijaile on kindlasti mõttetu või õigemini isegi kahjulik. See ei tähenda muidugi, et ma õppijate küsimustele ei vasta või neile üldse seletusi ei anna. Teen seda ikka, kuid üritan anda seletuse lühidalt, täpselt ja vastavalt õppija vastuvõtuvõimele ning liikuda seejärel edasi keelekasutusest rõõmu tundma.

Kõigil tuleb välja © Fotolia


Sellise parandamise tulemusena vabanevad inimesed liigsest pingest ja ainult end hästi tundes saab inimene tegelikult õppida. Ja kordan veel – et keelekasutus muutuks täpsemaks ja loomulikumaks, selleks on vaja palju keelt kuulda-näha ja ise loomulikes suhtlussituatsioonides kasutada. Igale arenguetapile on seejuures iseloomulikud teatud kõrvalekalded standardist, mis aga üldjuhul arenedes vähenevad ja ideaalis kaovad. Samas ei ole ka teatud ebatäpsustega keelekasutus tavaliselt suur probleem! Mõelge ise, kui paljusid võõrkeeli te perfektselt valdate? Mina ei valda ühtki – ometi suudan nii vene kui ka inglise keeles erisugustel teemadel edukalt suhelda, väidelda, konverentsidel esineda või raadiointervuud anda. Lisaks võib öelda, et ühtki keelt – ka emakeelt – ei saa keegi kunagi lõpuni vallata, sest ükski keel ei saa kunagi valmis ja areneb pidevalt edasi.

Nii et kutsun kõiki üles vabanema liigselt muretsemast teise keele omandaja vigade pärast ning suunama vabanenud energia keelekasutuse rõõmu loomisele ja teadmiste kogumisele, milline keelekasutus on mis keeleoskustasemel loomulik.


Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar